Lohklikux vajutatud diivanipadjad teatavad kooris: ‘siin istuti’.  ‘Siin vaadati videosid, yritati ka kõike muud”, lisavad telepuldid, “..ja suitsetati!”, karjub tuhk vaibal ning hõngab õhk.

Ma ei imesta sugugi, leides magamistoast hunniku võõraid riideid ja põrandale pikali kukkunud pudeleid , mis ei ole yldse võõrad … Mu neitsilikult puhtas voodis nohiseb poisike, nii umbes 11-aastane.

“Kes sina siis oled ja mida sa siin teed? ” nõuan selgitust, kui jumbu hakkab ärkamise märke ilmutama. “Kuidas sa sisse said?”

Marakratt maigutab suud, kõõksatab, luksatab … ja ägiseb:

” dädi kasssai nääee vää, PÄKAPIKK olen!” .. ja kukub silmapilkselt sygavasse unne.

Viimati kuulsin korduvalt raadiost ja lugesin ajalehtedest, et osa inimesi on meil kampsunid. Ma ei saa päris tõsise uudisväärtusena võtta niisuguses delfi kommentaatorite lõmpsivas toonis öeldut/ kirjutatut.

Kes meil siis veel on : pollad, mendid, kaabud, ärikad, …. vbl ka lipsud, tädid… Jah,  tädid!  – kõik kommenteeritavad on enamasti nais-sugulased. Onusid kohtab harvem, ju siis nemad ongi “täditajad”

üksi ei jaksa, kui oled 80 ja …. ikkagi oma kodu.

ja ei taha, oh kuidas ei taha vanade yhiskottu kohanema, kuhtuma, kultuurselt … järele valvatuna …

olgugi, et siis oleks lastel syda rahul —- seal tegusas kauguses

mina naisena samuti ei mõista. loll vist, mis muud.

aga mehed, kui te tahate ikka midagi tõestada, siis kapake pyxata inimeste hulgas ringi, soovitatavalt sydalinnas. ärge peitke oma meheau häbelikult rõivisse

Ahv ronis osavalt, haaras kobara, ahmis suu marju täis ………………

…………………………  kukkus  jahmunult okaspõõsasse,

sylitas ja kirus:

“raisk, ongi hapud!”

Blondiinid avanenud: minu meik, minu gardeoob, minu joogid … – minu tylpimus ootab mind!

Pool suutäit nätsket blogiburgerit

tympspläägu saatel

ja uni raskepäine justkui kolkund märul

***

kus on mu SaaR

kus oled Sina Ise?

Ma sain lugeda tekste, mis olid mõttekad, ladusas ja huvitavas kultuurkeeles kirja pandud ning  toimetatud.

Mul oli võimalus kuulda raadiost ilusas emakeeles esitatud uudiseid, arvamuslugusid.

Eetrisse ei lubatud lohakat sõnamulinat ja labast emotsioonitsemist.

Nüüd, mulle tundub, pyyab meedia kuulajaid-lugejaid-vaatajaid LASKUDES võimalikult madalale kultuurilisele tasemele, tahetakse meeldida puberteeti pidama jäänud publikule kasutades nende argood. Saatejuhid mölisevad, arvamusliidrid udutavad või avaldavad mõtteid asjust, millest neil kas ainult eelarvamused varuks.

ja siis mõned tõsiseltvõetavad arukad inimesed veel imestavad, miks kypsuskirjandid on valdavalt toorevõitu, kõnekultuur primitiivne, tudengeil napib elementaarset funktsionaalset lugemisoskust.

järeltulijail pole juvõimalik õppida, areneda keskkonnas kus igal pool laiutab mihkelraualik ja/või  myygimehelik familiaarne ” äge värk, hypercool … jms ,

 masside rahvuskangelased, iidolid on ärapanijad ning arendavaks kriitikaks või peeneks huumoriks peetakse syydimatut mõnitamist ja joodiklikku loogikat.

Ja katsu sa iitsatada, et kvaliteedikontrolli vaja  – see olevat vaba inimese mõttevabaduse piiramine! tõepoolest olgu igayhel õigus olla nii nõme kui ta suudab ja soovib, aga miks peavad ‘teistsugused’ olema ajuvabadusest ahistet?!

ja nii ma siis mandungi koos kõigi saatusekaaslastega, rõõmustades siiralt yksikute veel sõna ja mõtet valdavate meistrite peale sattudes.

Jube saast sulab lagedale.

ja lumevalge on talve soojax kytmisest  masendavalt tahmakriim.

Aga – tihased ja muud loomad laulavad kenasti

(mitte kilav-karjuvalt nii nagu superstaaridex ihalejad)

————

hommikud on siin udused

just nagu purjus pääsusilmad

aga kyll nad veel tulevad

- ilmategemisilmad

Mõistus hakkas krampides visklema – lasta eetrisse SELLIST MÖLA!

Eesti inimesed ei ole veel in corpore umbe joonud ajukääbikud või kanepi-kerglased. Mingisugused kvaliteedinõuded võiksid ju ka praegusel mölavabaduse hiilgeajal  meedias kehtida!? 

Olgu, lauljaks pürgija ei peagi olema kuldsuu, aga niinimetatud reporter, usutleja võiks ju olla mõtlemisvõimeline ja  pisukestegi väljendusoskustega persoon.