Saabun koju. Riputan mantli varna. Lähen kööki. Paistab, et keegi on midagi nosinud – laual vedeleb yht-teist.
Lohklikux vajutatud diivanipadjad teatavad kooris: ‘siin istuti’. ‘Siin vaadati videosid, yritati ka kõike muud”, lisavad telepuldid, “..ja suitsetati!”, karjub tuhk vaibal ning hõngab õhk.
Ma ei imesta sugugi, leides magamistoast hunniku võõraid riideid ja põrandale pikali kukkunud pudeleid , mis ei ole yldse võõrad … Mu neitsilikult puhtas voodis nohiseb poisike, nii umbes 11-aastane.
“Kes sina siis oled ja mida sa siin teed? ” nõuan selgitust, kui jumbu hakkab ärkamise märke ilmutama. “Kuidas sa sisse said?”
Marakratt maigutab suud, kõõksatab, luksatab … ja ägiseb:
” dädi kasssai nääee vää, PÄKAPIKK olen!” .. ja kukub silmapilkselt sygavasse unne.
