Te soovite insulti?
aga palun – suitsetage julgesti!
Te soovite loobuda mõistusest ? Palun, jooge rohkem alkoholi!
Te soovite muretut läbilõhki lõbuläbusat elu? aga palun – ostke kõigepealt kanepitooteid! Uskuge, see on kindel kaup, me ei peta teid. Varsti te elategi ainult selle nimel, et saada järjest võimsamaid naudinguelamusi!
———————————————————
Eilse teema jätkuks , mis Ramloffi juures tuure (komme) kogus, siin aga mitte.
kuidas sa, mõtlemisvõimeline inimene, saad öelda, et alkoholi tarvitamine, kasvõi vähe aga valel ajal ja kohas, rääkimata liigtarvitamisest (sõltuvusnähtude, mitte hulga mõttes!!)
ei ole kuritegelik!??
kui palju on vaja veel
(kas enda või teiste tarvitet)alkoholi tõttu sandistanud, a-sotsiaalseks, süüdimatuiks, poolearulisteks, neurootikuteks … muudetud , ja tapetud inimesi, et jõuaks kohale – nautima hakanu ei tule enamasti toime meie liberaal-pohhuistliku nentiva ja noogutava uimastipoliitikaga? Meie inimese ajuehitus pole põrmugi parem hantide, vepslaste v teiste väikerahvaste omast – mine vaata, mis seal on juhtunud.
keelamisest üksi muidugi ei piisa. piisaks ehk sellestki, et aru saada – meelemürgine naudingutööstus on ÄRI ja alkohol ning nikotiin pole laste asi. Kellel ei ole mõistust, et ise piire seada, seda tuleb ometi kaitsta, kuna norm. taju kaotanute teod ei ole sugugi mitte ainult nende endi isiklik asi. Huvitav, miks me keelame elektri surkimise – pisike surakas on adrenaliini andev elamus.
Eriline nauding on maanteedel v linnas kimada pisike või paksem uim peas ja kiruda politseinikke. Kiirus on nauding. Spiid. Ka teiste inimestega manipuleerimine on nauditav – võim teha kedagi õnnetuks, valmistada valu. Eriti peen on nautuida psühhoterrori vilju.
Ainult et masohiste on väga vähe, neid, kes valmis alanduma ja kannatustest joobuma. Mingil hetkel leiab mõni veel tee nõustaja kabinetti, aga see, mis talle seal räägitakse, ei ole üooltki nii lahe kuulata (ja uskuda), kui ilusate etikettidega ilusates kohtades müüdavate kaupade firmanaeratuse saatel saadud tõotused. ja siis levitatakse taas, kõige kõrgemal tasemel, uudiseid sellest, KUI rumalad muiduleivasööjad on psühholoogid, arstid ja üksikud terviseaktivistidest vabatahtlikud.
Filed under: Uncategorized | 20 Comments
-
kaja
zeeta on täitmata nišš teeninduses… telc on täitmata nišš teeninduses… zeeta on täitmata nišš teeninduses… urrr on täitmata nišš teeninduses… abi on täitmata nišš teeninduses… YksikHunt on Tumemeele helge pool zeeta on Tumemeele helge pool zeeta on Tumemeele helge pool
Miinu vastuargument tuleb eelkõige ajaloost! Uuri veidi, milliseks muutusid inimesed väga puritaanlikes sektides, kus kõike animaalset ja naudingutekeskset alla suruti.
Filmid ja jutud inkvisiitoritest ja neist, kel naudingutest loobumine muutub julmuseks, mida nad õigustavad sellesama “Püha ja Õigega” pole sugugi liialdused. Animeelne inimeses otsib väljapääsu ning kui ta ei pääse välja naudingute kaudu, pääseb ta välja mingeid teisi kanaleid pidi, sest looma inimeses on võimatu täielikult alistada.
Küsimus on selles, et mida vastu pakutakse? võetakse ära mõnuained, piiratakse seksi vaid rangelt moraalsega, kaotatakse tegevused, kust saadakse adrenaliinilaksu. Nii ja edasi?
Materialistlikus maailmas ma ei näe väärtust, mis suudaks olla piisavalt atraktiivne ja emotsionaalselt-energeeriliselt tugev, et inimest täielikult rahuldada. Ainuke võimalus on siis mingi fanaatilise religiooni kerkimine, mis inimese sedavõrd emotsionaalselt haarab, et annab vähemalt sama tugeva “laksu” kui need mõnuained.
Olles astroloogiaga tegelenud, olen veendunud, et mingi protsent inimesi ongi sünnipärased olemuslikud sõltlased ja varieeruda saab vaid sõltuvuse liik ehk siis kas nad satuvad niinimetatud halbade sõltuvuste nagu alkoholism, narkomaania, mängurlus, adrenaliinisõltuvus jne või on need sõltuvused sellised, mida ei tajuta nii halvana, nagu näiteks suhtesõltuvus, fanatism (nii religioosne kui poliitiline), spordisõltuvus, dieedisõltuvus jne.
Kui juba mina, kel on palju harrastusi ja kes ei pea ilmtingimata viina jooma, suitsetama vms. “kahjulikuks peetud” naudingutega tegelema tunnen nende keelamist tohutult ahistavana, siis kuidas peavad end tundma need, kel seda muud poolt ja harrastusi polegi?
Millegipärast tuleb mulle meelde olukord, kus mind kästakse kedagi armastada … ma kardan, et kui see käsk oleks piisavalt tugev, siis ma jah, hakkaks seda inimest …
… vihkama!
lisage veel nauding kõrgest vererõhust, diabeedist, kõhukinnisusest, halvast tujust, depressioonist (soovitan veidi enam hiina meditsiini ja ayurvedaga tutvuda, et ka sellega seoseid taibata), elust halvatuna v ratastoolis, mis saadud insuldi tagajärjel jne. nii tore ju :/
Kirjutasin ehk veidi pikalt ja segaselt. Tegelikult on mul iga keelamise puhul alati küsimus: ma pakutakse asemele, sest kui jääb tühi koht, võib sinna tulla midagi sootuks ettearvamatut.
ja on muidugi äärmiselt huvitav, et olukorras, kus MITTE KEEGi ei ole rääkinud NAUDINGUTE KEELUSTAMISEST, vaid lihtsalt teatud toodete/teenuste maksustamisest (alkoholiaktsiis, bensiiniaktsiis, kiirteede maksud, saastemaksud).. minnakse järsku pöördesse ja hakataks ülisujuvalt manipuleerima hoopis teiste väidetega a la “naudingute piiramine”. kamoon
miks te siis revolutsiooni ei teinud, kui kehtestati bensiini- või autoaktsiis. miks te ei hakanud mässama, kui kehtestati saastenormid ja -maksud. miks te siis tänavatele ei läinud, kui kehtestati sotsiaal- ja tulumaks – ehk siis riik võttis endale ebademokraatliku õiguse inimese eest mõelda.
te mõlege selle üle, seltsimehed.. ja siis mõelge natuke veel
aga midagi ei ole ju keelatud
selles ongi kogu point. lihtsalt jutuvestja tegi sujuvalt juustust vorsti
mul endal ei ole alkoholiga probleeme, aga erialateadmiste ja seejärel otseselt praktika kaudu ma tean ning olen kogenud, et neid, kes tunnevad, millal saabub kriitiline piir ning jätavad õigel ajal järele, on vähem kui neid, kes enesele märkamatult libisevad — ära. rohkem v vähem, see on pigem bio-fysioloogiast kui tahyteomadusist johtuv. Ma olen ka mitu korda tahtlikult selle piiri ületanud ja kogenud iga kord, et see, mis on alguses mõnus ja nauditav, ei ole peagi enam muud kui jubedus.
mitte mingil juhul ei pea naudinguist loobuma, aga inimene peab suutma juhtida ennast nii, et teda ei paneks just needsamad naudingud sundseisu ja ei kustuta teda siis, kui tegelikult peaks viljakam elu alles algama.
on täiesti võimalik VALIDA seda, mida nautida. nauding on ka selline nähtus, millest inimene satub sõltuvusse. lõhkuva sõltuvuse võib ja saab asendada loova või neutraalse sõltuvusega.
nt 70-protsendilisest sokolaadist ei suuda keegi ennast haigeks süüa. muidugi neiud, kes käisid abi saamas vägaväga suureks paisunud kõhukeste pärast (pidades silmas ilu, mitte tervist) leidsid lõpuks siiski, et parem juua edasi siidrit ja magusaid veine , sest šokolaad teeb paksuks. ma ei käskinud idusid ja juuri süüa, toitu saab nautida täiesti ohutult ükskõik kui suures koguses kui kasvõi aegajalt need saadud kalorid ära kulutatakse.
———–
mõnukeskus on emotsioonide sfääris. ühendatud anumate põhimõttel – mida rohkem seda nuumata, seda vähem jääb ruumi kriitilise mõtlemise sfäärile. loovus võib küll esialgu imestunult lendu tõusta, aga tedagi tabab kriis kui ta mõnuga harjub.
ja kuradima mugav on harjuda.
Idusid olen söönud, aga mul hakkab siis tööle just see “hasardimudel”, millest oma blogis kirjutasin. Ma naudin seda, et ma endale head toitu keelan ja nauding tuleb seal just sellest et “ma olen tubli” või “ma olen kangelane” … ja paraku kaasneb ka selle skeemiga adrenaliin, ehk siis ma ei suuda idudele pidama jääda, vaid tahaks ikka midagi veel maitsetumat (ehkki juba idud on ju piisavalt ebameeldivad ja maitsetud), et kogeda skeemi “mul on halb, ma kannatan, järelikult olen ma Jumalale (vanemale, juhile vms) meelepärane”. Minus on see skeem väga tugev ja võib omamoodi sõltuvusegi tekitada.
Mis minus ehk kõige enam küsimusi tekitab on see, kui miski keelatakse ära, sest mingi osa inimestest ei saa selle kontrollimisega hakkama, teised aga saavad. Mulle meeldiks pigem ühiskond, kus asju saaks ära keelata niiölda üksikjuhtumi kaupa.
jah, Ramloff, ma sain aru küll sellest sinu mõnuotsingust. see on omamoodi ja harvaesinev. ei olegi kahjulik, kuna sa tajud õigel ajal piiri.
aga selle keelamise-hirmuga on su puhul minu jaoks üllatav, et … siiani on väidetud keelu-trots olevat puberteetikute viis hakatra ennast iseseisvaka kuulutama. ah vabanda – OSA inimesi ei saa. nii see paraku on. see ongi see osa inimesist, kes – kui neile vaba voli anda – hävitavad või vigastavad neid, kes ise oma elu juhivad.
on ju masendav, et nii suur hulk inimesi teevad lollusi ainult soovist ujuda vastuvoolu. kui samal ajal nad võiksidki sõna otseses mõttes minna kärestikele ja ujuda selmet loovida protestivaimustunult mõnuärikate sabas.
nt üksainus mõtlemapanev fakt:
tydrukud, et mitte olla vanematest ja poistest kehvemad, hakkavad praegu juba 5-6. klassis suitsetama, ok, mõned hakkavad alles kutsekoolis või ülikas.
mida rohkem tõmbad, seda rohkem justkui vaja ennast rahustada. närvid!
needsamad õnnetud närvid, mille toitained ahmib endasse nikotiin. ja seda rohkem on vaja jälle närve ‘rahustada’. tegelikult oleks vaja neid toita. (ja ka see VÕIB olla mõnus, ent pole nii lihtne kui sigaret süüdata)
siis saavad tydrukud emadeks.
lapse närvisysteem on juba ivake neurotismi pärinud, tähelepanuvõimed on proovile pandud.
laps nutab. ema pahmib suitsu.
kui ta aga jättis järele, ema on korralik ja ei suitseta enam, ent unustas v ei oska leida asendussõltuvust, uut rahustit)
hakkab ta imikut raputama, ta vihastub, närv ei pea vastu. ööd on uneta, väsimus painab. laps nutab, — seksuaalne rahuldamatus kõigest sellest — on mõnus , ah? mingil hetkel lüüakse kedagi – kaaslast, lapsi, põlatakse ennast …. otsitakse uusi suhteid, üritatakse seksist lohutust leida – ka see on asendustegevus. hinges on tühjus, tuleb vahetada – partnereid, tehnikaid, viise … kas sellist lõnu me soovisimegi!
ei. aga süüdi on ju kõik teised, nt need, kes keelasid, kurjad tigedad kibestunud mutid – mida nemad ka elust teavad!
vari
ma olen oma elus korduvalt kogenud, et inimene tegelikult ei viitsi mõelda laiemalt. s.t. ta võib küll filosofeerida maa ja mere üle, aga kui ta peaks veidi mõtlema iseenda üle, siis leiab ta sada põhjust ,miks teised lolliks ja pahaks tembeldada. eriti juhul, kui inimene kohtub mingi piiranguga, mida tema ego ei suuda taluda.
ma mõtlen, et inimesi hoitakse praegu ikka vati sees.. aga vaja oleks, et juba noores eas nähtaks teatud asju – ntx dialüüsiaparaadi all olijat… neurokirurgias mõnda patsienti… avarii sündmuskohta… diabeetiku elu.. suitsetaja kopse (tartu anatoomikumis täiesti olemas) jne. võibolla jääks nii mõnigi lollus tegemata. võibolla ei jääks, aga vähemalt suudetaks teatud küsimustes mõelda vähe laiemalt, kui oma isiklik mätas ja ihad. mitte, et need viimased kuidagi halvad oleks.. kui dvaja oleks vähemalt püüda mõista laiemaid toimimismehhanisme.
loosung “autoaktsiis = koonduslaager”….. on ikka päris palju üle võlli.
ah jaa veel – see ADRENALIIN
ka mina olen olnud adre-sõltlane. armastasin riski, oi kuidas seda nautisin!
maksis kätte. valusalt.
muidu ma ju püraegu siin ei istuks.
kusjuures ma ei olnud sugugi nii arutu riskiseikleja, kui praegu ollakse.
ma teadsin, mida teen, aga ei uskunud, nagu reegliks kujunenud, et see ka
m i n u g a juhtub
keegi ei usu.
Aga ses suhtes on sul, ramloff, tuline õigus – millestki loobudes tikub tyhjaks jäänud kohta täitma miski muu. kui ise õigel ajal jaole ei saa ja ise omatahtsi ei täida. see, mis aga kellelegi ‘täiteks’ sobib, vahetuskaubaks, asemdajaks , see on väga individuaalne.
Vaat, see hinges on tühjus. See on vaimne kriis, aga vaimset kriisi ei saa lahendada legislatiivselt ega seadusandluse muutmisega.
Vaimse kriisi lahendamisega peavad tegema need, kel on mida pakkuda.
Ses suhtes olen ma muidugi tõesti veendunud, et ilma religioonita maailm ongi varsti uppis. See religioon ei pea olema kristlus ega muu monoteistlik käsureligioon, sest inimkond on mu meelest sellest ajast ikka edasi arenenud, aga vaimset tühjust materialistlik inimene üldse täita ei suudagi ja jääbki muutma seadusi ja võitlema tagajärgedega.
ilma religioonita – uppis!?
uskuda võib ju ka midagi muud kui üleloomulikke jõude.
ise just äsja nii kenasti seletasid, mida paha usklikkus (religioosne vaimne sõltuvus) tekitas.
minu eelema on kindlasti tuleriidal põletatud. mõni esivanem surnuks piinatud tontteab mis pattude või vastuhakkude eest.
kui religiooni valida, siis ma võtan Marxi. jah, marksism hakkab mulle üha enam meeldima.
—
muide, mis arvad väitest (kuskil ka juba tõestatud) et seni kui sul hing sees, vaim su kehaga seotud, sõltub vaimne kriis ikkagi su ajukeemiast. (?) see omakorda tunde- ja mõtteviisidest. vaimsuse materiaalne alus – aju ?
Ajukeemia on oluline, aga mitte ainumäärav. Minu maailmatunnetus on pigem aistingute-energiate keskne, seega primaarne pole minu meelest mitte ajukeemia, vaid energeetika (vähemalt see termin võimaldab kogu kehas tajutavaid voolamisi või blokeeringuid kõige paremini väljendada, isegi kui otseselt energiatega midagi tegemist ei ole).
kui primaarsest-sekundaarsest rääkida, siis – need su energiad ja staff. ajuenergeetika (elektrijaam) töötabki emotsionaalsel kütusel , keemiliselt.
kui see lakkab, saabub ajusurm kas osaliselt v kõigil tasandeil.
siis me ei räägi enam vaimust v hingest inimese, vaid ainult vaimust … kusagil …
niiet kuidas see keemia ei määra kui me selleta ei funktsioneerigi üldse.
vabanda, ahaa, kõik su kommid olid kuskil ‘kinni’
ja täna ma enam ei jõua vastata. olgugi et kiusatus on suur – nautida vestlust.
pean sundima ennast hoopis vähemvaimustavale tegevusele – et ellu jääda
seda tühjust ja vaimset kriisi ei lahenda ka suhkru, viina ega tubakaga.
ja keegi ei saa kelleleg imidagi PAKKUDa… tuleb ise otsida ja leida. mulle võidakse käia ja pakkuda kõike, kuid kui ma ise pole valmis ega taha, siis ei võta ma sellest mitte midagi vastu. veel enam, ma ütlen, et kõik pakkujad on lollid ega mõista mind…
mde, arstid on kenasgti tõestanud, et meie mõtted ja suhtumine määravad olulisel määral ajukeemiat. nii et…
ja mõtted on muudetavad. tuleb vaid tahta. ei, tahtma ei pea. aga ei maksa rääkida, et ei saa .saab küll, kui tahetakse.
Minu arvates on siin olulised kolm asja:
- igal täiskasvanud inimesel on õigus otsustada oma tervise üle
- selleks, et otsustada, peab talle olema kättesaadavaks tehtud võimalikult suur hulk teavet selle otsuse jaoks
- ühiskonna asi on korraldada, et see otsus ei kahjustaks teisi. Kui mingisugusest otsusest lähtuvalt tekivad ühiskondlikud tagajärjed, mida tuleb likvideerida, siis on maksustamine üks võimalik poliitika.
S.t probleem ei ole see, et inimene otsustab juua, kasvõi sõltuvuseni. Probleemid on kaasnevad nähtused, nagu purjuspäi autojuhtimine
jne. Poliitika tulebki suunata just nendele probleemidele (näiteks nõuda autotootjatelt, et need lisaksid tehnoloogia, mis takistab auto käivitamist teatud joobeastme korral. Olen vestelnud inimestega, kes tegelevad sedalaadi asjanduste tootmisega ja leiavad, et tehniliselt on see võimalik. Tõstab auto hinda. Nagu turvapadjad tõstavad auto hinda).
Ma ei suuda praegu liigse suhkrutarbimise teistele kahjustamist välja mõelda. Küll aga on oluline nõuda magusatootjatelt seda teavitamist, mida liigne magus kaasa toob (või kooliprogrammidesse lisamist vms). Eks see teavitamine ka tõstab magusa hinda. Luksusmaks on veel eraldi, aga sellest PH andis juba piisavalt hea ülevaate
Lapsed on teine asi, sest lapsed ei ole võimelised paljudes asjades enda üle otsustada ja siin tuleb küll garanteerida, et nad võimalikult tervena jõuaksid ikka, kus nad on selleks võimelised. Seega, keeld suitsetada laste läheduses ka privaatpinnal (vanematel kodus) tundub mulle pigem õigustatud.