… anti mulle hulgaliselt võimalusi arenemiseks.
Ma sain lugeda tekste, mis olid mõttekad, ladusas ja huvitavas kultuurkeeles kirja pandud ning toimetatud.
Mul oli võimalus kuulda raadiost ilusas emakeeles esitatud uudiseid, arvamuslugusid.
Eetrisse ei lubatud lohakat sõnamulinat ja labast emotsioonitsemist.
Nüüd, mulle tundub, pyyab meedia kuulajaid-lugejaid-vaatajaid LASKUDES võimalikult madalale kultuurilisele tasemele, tahetakse meeldida puberteeti pidama jäänud publikule kasutades nende argood. Saatejuhid mölisevad, arvamusliidrid udutavad või avaldavad mõtteid asjust, millest neil kas ainult eelarvamused varuks.
ja siis mõned tõsiseltvõetavad arukad inimesed veel imestavad, miks kypsuskirjandid on valdavalt toorevõitu, kõnekultuur primitiivne, tudengeil napib elementaarset funktsionaalset lugemisoskust.
järeltulijail pole juvõimalik õppida, areneda keskkonnas kus igal pool laiutab mihkelraualik ja/või myygimehelik familiaarne ” äge värk, hypercool … jms ,
masside rahvuskangelased, iidolid on ärapanijad ning arendavaks kriitikaks või peeneks huumoriks peetakse syydimatut mõnitamist ja joodiklikku loogikat.
Ja katsu sa iitsatada, et kvaliteedikontrolli vaja – see olevat vaba inimese mõttevabaduse piiramine! tõepoolest olgu igayhel õigus olla nii nõme kui ta suudab ja soovib, aga miks peavad ‘teistsugused’ olema ajuvabadusest ahistet?!
ja nii ma siis mandungi koos kõigi saatusekaaslastega, rõõmustades siiralt yksikute veel sõna ja mõtet valdavate meistrite peale sattudes.
uitekäitlus 